Jaapani amadiin Prindi

Lonchura domestica, Bengalese Finches, Японская амадина

Ajast, millal Jaapani amadiine hakati kodudes puurides pidama, on neist aretatud mitmeid erinevaid värvivariatsioone ja peatutivorme. Põhivärvid on tumepruun, roosakaskollane ja valge. Ülemine noka pool on sinakas-must, alumine pisut heledam. Isas ja emaslooma sulestik on ühesugune. Neid on võimalik eristada laulu järgi. Emane ei laula vaid toob kuuldavale talle omase vaikse häälitsuse. Täiskasvanud isane aga nagu tantsiks laulmise ajal hüpates ühel kohal, seejuures vaikselt siristades.

Euroopasse toodi nad eelmise sajandi keskel Jaapanist, kust tuleneb ka nende nimetus. See vähenõudlik linnuke sai populaarseks tänu võimalusele kasutada teda kui toitjat raskestiaretatavate amadiini liikide juures. Ei ole ühtegi erinevate amadiinide aretamisega tegelevat professionaali, kellel endal ei oleks "jaapanlasi". Nende amadiinide unikaalsus seisneb selles, et nad kasvatavad suure hoolega nii oma kui ka võõraid poegi. Rahulik iseloom võimaldab teda hoida teiste amadiini liikidega ühes puuris.

Kui kõigil inimestel oleks selline karakter kui jaapani amadiinidel, oleks Maa peal juba paradiis. Just karakteri osas, ustavuses, armastuses ja sõpruses ei ole nendele lindudele võrdset. Neile pööratakse poodides vähe tähelepanu arvates, et tegu on Varblastega. Kuid mittemidagiütleva kesta all peitub imeline lind. Kes on nende lindudega korrakski lähemat tutvust teinud, armub neisse igaveseks.

Toidetakse Jaapani amadiine erinevat sorti idandite ja päideroo seemnetega. Nende kõrvalt võib anda idandatud kaera- ja nisuteri ja ka rohelist. Mõnikord, eriti sügis-talve perioodil antakse neile peeneks lõigatud kapsast või riivitud porgandit, õunatükke,värsket kurki ja salatilehti. Ööpäevane teranorm linnu kohta on üks teelusikatäis. Puuris peab alati olema eraldi nõu mineraalsete ainetega nagu jäme jõeliiv ja peenestatud munakoor.

Normaalseks loetakse Jaapani amadiinide puhul 2-3 pesitsusaega aastas. Sigitamist on kõige parem läbi viia kevad-suvel, kui püsib pikk valge päevaperiood (kuni 15 tundi). Jaapani amadiinid võivad pesitseda erinevates pesa tüüpi ehitistes. Pesas on 4-6 linnupoega. Munad on valget värvi ja emane tõstab neid kõrvale igapäevaselt ühekaupa. Esimese muna tulekuga veedavad linnud suurema osa ajast pesas haududes kordamööda, öösel aga on pesas koos. Haudumine kestab 14 päeva. Kui vanemad toidavad poegi korrapäraselt lendavad nad pesast välja 3-nädalaselt, kuid 8-10 päeva jooksul jätkavad täiskasvanud linnud nende toitmist.

Niipea kui pojad kooruvad on vanematel vaja niinimetatud pehmemat toitu. Enamasti on selleks keedetud kanamuna riivituna, kaetud riivsaiaga suhtes 1:1. Nädal pärast koorumist lisatakse söödale riivitud porgandit ja suurendatakse riivsaia kogust, et segu ei kleepuks käte külge ja oleks pude. Segule lisatakse 1-2 Ca tabletti, eelnevalt purustades need pulbriks. Pehme toidu kogus sõltub poegade vanusest ja hulgast. Rohelist ei lisata lindude toidu sisse mitte enne poegade nädalaseks saamist. Vanematest eraldunud noored pojad hakkavad õige pea sulgima, vahetades oma noore tuhmi karva eredama täiskasvanulikuma vastu. Samal ajal hakkavad noored isased häält katsetama pundunud kõriga vaikselt siristades. Laulmine on ainus märk, mille järgi eristada Jaapani amadiini sugu.

*Aretades tutilisi Jaapani amadiine peab üks lindudest olema ilma tutita, muidu tulevad järglased palja pealaega.

Jaapani amadiinid paarituvad kergelt Aafrika leetamadiiniga, India leetamadiiniga, Sebra-amadiiniga ja ka teiste amadiini liikidega.

*Informatsioon ei vasta tõele.