Neochmia ruficauda, Bathilda ruficauda, Star Finch, Тростниковый астрильд

Kõrkja-amadiin on Eesti linnupidajate kollektsioonides suhteliselt harva esinev lind. Samas on ta Euroopas ja USA-s üks populaarsemaid linde, keda peetakse ja paljundatakse. Esimesed kõrkja-amadiinid jõudsid Euroopasse 1860. aastal. USA-sse jõudis see lind 1949. aastal ja Suurbritanniasse 1950. aastal.

Pildil on isane

Kõrkja-amadiin kasvab tavaliselt kuni 12,5 cm pikkuseks. Tema nägu ja nokk on punased, kõht kollakaspruun, selg ja ülejäänud keha oliivroheline. Rinnaesisel ja külgedel on ohtralt heledaid täpikesi. Isaslinnul on nagu veidi laiemalt punane kui emaslinnul. Lihtsaim viis emase ja isase eristamiseks on aga jälgida, kumb laulab. Isase laulu võib kuulda mitmeid kordi päeva jooksul.

Seda liiki võib kohata Austraalia põhja- ja kirdeosas. Enamasti näeb neid üksikult, ent kuivemal ajal ka tohutu suurtes rändeparvedes. Pesitsusperioodil elavad nad paaridena kõrkjatihnikutes, vahel kohtab neid ka vee lähedal kõrges rohus. Need linnud toituvad looduses peamiselt mitme-sugustest rohuseemnetest. Tihti näeb neid suurtes parvedes vesiste riisipõldude läheduses lendamas. Kõrkja-amadiini peetakse üheks värvikaimaks linnuks Austraalias. Oma kena välimuse tõttu on ta saavutanud üpris suure populaarsuse linnuhuviliste seas. Ta ei ole agressiivne ning sobib seetõttu kenasti koos elama ka mitmete teiste amadiinidega.

Pildil on isane (pilt on võetud internetist)

Kõrkja-amadiinid ehitavad oma ümmargused pesad kõrkjapuhmastesse, kõrgesse rohtu või madalamate puude okstele, punudes need rohust, lehtedest ja rohujuurtest. Pesa vooderdatakse seest pehme rohuga, karvadega, sulgedega jms. Mune on enamasti 4-6.

Pildil on kollase peaga isane (pilt on võetud internetist)

Kasvatades seda lindu puuritingimustes, toidetakse neid amadiinidele mõeldud toiduseguga. Mina (artikli autor) olen toitnud neid ka kaubanduskeskuste lemmikloomatarvete riiulil pakutava viirpapagoi toiduseguga. Kindlasti tuleks neile anda seemnesegule lisaks veel rohelist, näiteks peakapsast, hiinakapsast, spinatit jms. Suvel võib neile sööta vaarikausse, kapsausse jne. Nagu lindude pidamisel ikka, peab alati saadaval olema puhas joogivesi. Peale toidu peaks lindudel olema ka liiva. Eriti hea on lemmikloomapoodides müügil olev, kuna see sisaldab mitmesuguseid mineraalaineid. Kõrkja-amadiini pidamisel on väga oluline, et ta saaks vajalikul määral kaltsiumi ja muid mineraalaineid, vastasel juhul ta ei paljune. Ka ei talu ta jahedat ruumi.

Pildil on isane (pilt on võetud internetist)

Kõrkja-amadiinidele võib panna puuri pesa, kui nad on vähemalt üheaastased. Võib kasutada nii puuri sisse pandavat pesa kui ka puuri välisküljele paigaldatavat pesakasti. Sobib ka kanaarilindudele mõeldud kausikujuline pesa. Pesitsusperioodil ja juba enne seda tuleks lindudele anda purustatud kanamunakoori, samuti keedetud kanamuna. Kui munad on munetud, hauduvad neid mõlemad vanemad kordamööda. 12-14 päeva pärast kooruvad pojad, keda vanemad asuvad usinalt toitma. Poegadele sobib pehme toit, näiteks hakitud keedetud kanamuna, kaerahelbepuder, riisipuder (muidugi ilma maitseaineteta). Pehme toiduga tuleks linde toita senikaua, kuni pojad hakkavad iseseisvalt sööma. Pesast lendavad välja 18-22 päeva peale koorumist.

Vasakult paremale: kaks isast ja kaks emast (pilt on võetud internetist)

Ristates kõrkja-amadiini täpik-sebra-amadiiniga Taeniopygia guttata ja mitmete teiste amadiinidega, on saadud huvitavaid hübriide.
Aretamise aegadest on mutatsiooni tulemusena saadud kollase näoga kõrkja-amadiine. Kombinatsioonis: kollanägu ja kollanägu – järglane peab tulema 100% samasugune; kombinatsioonis: punanägu(isane) ja kollanägu(emane) – on tõenäoline, et kõik järglased tulevad punanäod, kombinatsioonis: kollanägu(isane) ja punanägu(emane) – on järglane puna- ja kollanägu, kusjuures kollanäod peaksid olema emased.

Pildil on kollase peaga emane

Kirjandus: Ajakiri Loomade Maailm nr. 13/14, 2004