|
Amadina fasciata, Cut-throat, Cut-throat Weaver, Красногорлая амадина
Veidi üle poole aasta tagasi toodi Saksamaalt Eestisse terve hulk mitmesuguseid amadiiniliike. Need liigid on olnud meie linnukasvatajatele täiesti tundmatud. Ei ole meil neid lemmikloomakauplustes müügil olnud ega ole neid „kuulu järgi“ ka Eestis linnupidajatel olnud. Üks nendest oli verikurk-amadiin.
Pildil on isane ja emane (pilt on võetud internetist)
Verikurk-amadiinil on keha võrdlemisi ümar ja paksuke. Liikumine on hästi rahulik. Ta ei ole eriti suur ringisebija, nagu mitmed saledamad amadiinid. Ta liigub rahulikult, sööb ja joob ning jälgib ümbrust. Ka armastab verikurk-amadiin puhata. Emane ja isane lind puhkavad kõrvuti.
Pildil on isane (pilt on võetud internetist)
Verikurk-amadiinid elavad Aafrikas. Neid võib kohata Senegalis, Malis, Zimbabwes ja Mosambiigis. Esineb 3 alamliiki, kes erinevad üksteisest sulestiku toonide poolest. Troopiliste lindude huvilistel esineb kollektsioonides enamasti Zimbabwes elav alamliik, keda tihti kutsutakse ka lõunapoolseks alamliigiks. Kohata võib neid linde peamiselt madalates mägedes troopikavöötmes, kus õhutemperatuur on vahemikus 17-25C. Ent neid võib kohata ka stepis ja poolkõrbelistel aladel.
Pildil on emane (pilt on võetud internetist)
Isase verikurk-amadiin sulestik võib olla kollakaspruunist punakaspruunini, ohtralt kaetud mustade siksakiliste vöötidega. Kurgu all kaunis tumepunane vööt, kõhu all tumepruun laik. Emane on oma välimuselt isasega sarnane. Erinevuseks on vaid see, et emasel ei ole punast vööti kurgu all ega tumepruuni laiku kõhu all.
Verikurk-amadiinid toodi Hollandisse ja Saksamaale 18. sajandil. Linnupidajad hakkasid neid linde ka kohe pidama. Mõne aja pärast õpiti neid linde ka paljundama. Saksamaal hakati neid paljundama teadaolevalt alates aastast 1859. Verikurk-amadiinid on üks esimesi troopilisi linde, keda hakati Euroopas pidama ja paljundama. Nende lindude pidamiseks sobib tavaline linnupuur. Nagu teisedki linnud, vajavad nad seemnetoitu ja värsket vett. Seemnetoiduks sobivad lemmikloomakauplustes müüdavad amadiinitoidud. Samuti sobib viirpapagoitoit. Mina (artikli autor) kasutangi nende toitmiseks tihti viirpapagoi toidusegu, mis ei sisalda päevalilleseemneid. Päevalilleseemnetest amadiinid nagunii ei huvitu. Lisaks annan neile ka peakapsast, hiinakapsast ja õuna. Suviti pakun veel kapsausse ja vaarikausse, mis on lindudele tõelised hõrgutised. Ka õunausse võib pakkuda.
Pildil on isane (pilt on võetud internetist)
Verikurk-amadiin ehitab oma pesa enamasti kõrge puu otsa. Pesa on kerakujuline ja ehitatud kuivast rohust. Sissepääs pessa on külje pealt. Paaritada ei tohi neid linde enne, kui emane on 1-aastane. Kui emalind ei ole küps, siis ei suuda ta mune väljutada ning võib surra. Ka peab lindudele enne paaritumist andma kaltsiumit. Seda peaks puuris olema kogu aeg. Igapäevasele toidule oleks kasulik lisada vitamiini D. Paaritamiseks tuleks puuri pesa paigaldada. Samuti tuleks puuri põrandale panna veidi pehmet heina, mida noka vahel pessa kantakse, kuni pesa on piisavalt pehme. Emane muneb 4-5 muna, millel linnud istuvad 12 kuni 14 päeva. Munadest väljakoorunud linnupojad on välimuselt tumedad. Umbes 3 nädala pärast lendavad nad pesast välja, ent vanemad toidavad neid veel kaua. Noortele linnupoegadele tuleb munadest koorumise järel pakkuda pehmet toitu; üsna sobiv on näiteks kaerahelbepuder (loomulikult ei või see sisaldada maitseaineid) või keedetud kanamuna, mis on peenestatud. Kui linnupojad söövad juba ise, tuleb nad kindlasti asustada ümber teise puuri. Umbes 3-kuuselt on nende sulestik samasugune nagu nende vanematel.
Pildil on isane (pilt on võetud internetist)
Tavaliselt laulavad isaslinnud väga palju. Nende pikk lauluke kõlab kui vaikne ja üpris meeldiv pomisemine. Noortel isaslindudel, kes on kasvanud kodustes tingimustes, tekib võime segunemiseks. Elades isoleerituna teistest sama liigi isaslindudest, võivad nad üle võtta võõra laulmise, mõned aga õpivad isegi mõne inimese sõna. Sellest video: http://www.youtube.com/watch?v=TUZRpMj-_MY
Et vältida tõsiseid tülisid, mõnikord ka surmavaid verevalamisi, ei soovitata neid amadiine hoida koos palju väiksemate ja ka võrdsete neile suuruselt amadiinidega.
Kirjandus: Ajakiri Loomade Maailm nr. 11, 2004
|
